1933-1944

Koguduse suurenemise ja sisemiste vastuolude tõttu eraldus 1934. aastal kogudus I ja II pihtkonnaks. Kogudus jagunes Arthur Võõbuse pooldajateks ja Harri Haameri toetajateks. Enne sõda oli olukord kahe pihtkonna vahel nii keeruliseks muutunud, et kaaluti kahe erineva koguduse loomist. Küsimuse lahendas II Maailma sõda ja uued poliitilised olud Eestis.

Vaatamata vastuoludele koguduses elavnes vaimulike töö ja kogudus oli aktiivsem kui varematel aastatel. Mõlemas pihtkonnas alustati laste- ja noortetööd, tegutsesid koorid.  

Peagi tundis teine pihtkond vajadust oma kantselei järele. Nii tekkis esimese korruse tagaosas väljaehitus, selle kohale teisele ja kolmandale korrusele ehitati korterite rõdud, mille 1938. aastal projekteeris arhitekt Nikolai Kuzmin.

Kirik süttis 25. augustil 1944 sõjatules – hävis enamik kiriku ja tiibhoone põlevaid osi. Säilisid tornitrepi käsipuu ja apsiidiaknad; aga ka müürid, sambad ja tules kannatada saanud altariskulptuur.